Ellujäämine Eesti looduses (tsivilisatsiooni abita)

[Jants]

Tegin selle teema kuna esiteks kripeldab hinges soov kunagi proovida, kuidas saan hakkama sõltumatult tsivilisatsioonist. Teiseks oht et asjad ja olukord maailmas võivad muutuda ja meie mugav elu võib vahetuda ķaose ja põgenemise vastu suurematest asulatest(kes seal elab) loodusesse. See võib juhtuda ootamatult paari nädalaga, ja siis oleneb kõik edasine sellest mida sa tead ja mida oskad. Matkasellid on vist esimesed, kelle poole vaadatakse kui häda käes...
Palju võib leida õpetusi selle kohta kuidas metsas sooja saada, peavarju ehitada...aga meie kliimas toitumise kohta paistab olevat suur lünk. Kalu saab püüda, aga kust hankida piisaval hulgal süsivesikuid, kui side tsivilisatsiooniga on katkenud?
Ühesõnaga, ma arvan et see on vajalik teema, ja kui keegi teab kuidas juurikatest maitsvat putru keeta, siis pangu aga kirja.

[Jyrgenson]

Mina olen takja juurtest putru teinud, kui lisada võid ja toorest muna, siis üsna sarnane kartulipudrule.

[Jants]

Peenestasid pärast küpsetamist kahvliga?
Tundub et meil on hulk teadmisi ajaloohõlma kadunud juba ehk tuhandeid aastaid tagasi. Kuidas muidu seletada seda et suurte näljahädade ja ikalduse aastatel inimesed surid, osķamata metsast muud võtta kui kõhu täiteks puu koort närida. Samas vaatad dokfilmi kuskilt pärismaalastest, kuidas leiavad need toitvad juurikad ja taimed kohtadest kus nagu suurt midagi ei kasvagi...

[KuuseOkas]

Mina olen takja juurtest putru teinud, kui lisada võid ja toorest muna, siis üsna sarnane kartulipudrule.

Kartuleid pole, aga võid ja muna küll?

[ullivilli]

Mina olen takja juurtest putru teinud, kui lisada võid ja toorest muna, siis üsna sarnane kartulipudrule.

Kartuleid pole, aga võid ja muna küll?

Ikka vahel juhtub.
Või isegi kui on kaks kartulit on hea seda täitena kasutada, mis juba ka kartul iseenesest on, aga see selleks.

[Jyrgenson]

Eks seda takja juure putru saigi rohkem proovimise pärast tehtud, kusagilt lugesin et võimalik jne.
Aga kui nüüd asjast rääkida, siis see 2 aastat, 2 kuud, mis olen praeguseks ilma olulise tsivilisatsiooni komfortsusetta metsas elanud, on viinud mõtlemise sinnamaale, et tahakski ühel päeval osata ja suuta enamuse oma proviandist metsas ja veest saada.
See hõlmab ravimtaimede tundmist, korilust, kalapüüki, küttimist.
Ravimtaimede tundmise ja korilusega stiilis seened-marjad on juba täitsa ok, kalapüük ja küttimine vajavad veel õppimist.

[sepaonu]

Ma kalamehena oskan oskan aastaringi kalapüügis tunnetada selle kandi pealt, et kalapüük ja kalast toitumine ellujäämise võtmes ja arvan, et teoreetiliselt on see võimalik. Kui mitte mingit säilitamist pole sisse arvestatud, siis arvan, et tuleb ka näljapäevi või näljanädalaid sisse. Kalapüük on leebelt reguleeritud ja seaduslikult saab süüa veest peaaegu kogu aeg. Kuigi ma jahinduses diletant aga lihtsalt kuulnud jahimeeste käest, et kuidas laias laastus asjad käivad, siis seaduslikku jahiga toitumise võimalikkusesse ellujäämise eesmärgil suhtun skeptiliselt.
Kui nüüd see variant kõrvale jätta, et läheme telgiga metsa ja mängime ellujäämist takjajuurte, kalapüügi jms selliselt , et mis kätte saame parasjagu mingil aastaajal ja vaatame mingit paikseks jäänud inimese maakoha maja, kus võimalik toitu loodusest hankida ja säilitada, siis jääb ellu küll. Mina tean palju ma olen võimeline oma harrastuspäevadel kala hankima ja näinud jahimeestest sõprade sügavkülmikute sisu arvan, et kokkuvõttes võimalik ellu jääda kala/jahimehena ja peale suurt pauku tuleb säilitada toiduvarusi lihtsalt teistmoodi.
Loomulikult läheb ikka väga raskeks, kui kõik tuleks omal hankida, ega ikka elu ilma soolata ei kujuta ette küll, läänemerest aurutamisega võib saada koguseid, millega tähistada soolakalapidusöögiga ellujäämistähtpäeva, säilitamiskoguseid vaevalt küll.
Ma olen päriselus ühte ullikest kohtanud, kes tõsiselt ellujäämismängu plaanis, saime kokku ühel norra messil, müütas seal fiskarsi nugasi, magas ööd õues oma poollahtises nn messitelgis, tüütas kõiki normaalseid inimesi oma projekti tutvustamisega, ühesõnaga äratas tähelepanu. Pärit põhja rootsi tundraalalt, ilmselt elementaarsed käsitööoskused olemas, olla kolm aastat ennast koolitanud ja harjutanud igasugustes oskustes ja arvas, et umbes aasta läheb veel. Näitas ka kaardilt mingit venemaa kolgast, kus kavatses selle projektiga alustada, küsimuse peale, et miks seal ja mitte näiteks rootsi tundras vastas, et rootsis sellised projektid keelatud. Kirjeldas üksikasjalikult oma kaasavõetava seljakoti sisu, mis koosnes põhiliselt tööriistadest ja ainuke moderne asi oli staeliittelefon juhuks, kui on aeg alla anda. Möödaminnes puistas vestluse käigus varukast ladinakeelseid kala-linnu-looma-taimenimesi.
Ma olen ilma soolata kuivatatud norra kala suht palju kokkuvõttes söönud, stiilinäide
https://www.youtube.com/watch?v=CWTW4_Zz0Qg" onclick="window.open(this.href);return false;
ja söönud venemaa tundras ilma soolata kuivatud kahte valget kala, millede nimed jäid tuvastamatta, üks oli rasvasem , teine kuivem, kokkuvõttes veel magedam ja maitsetum, kui norra ookeanikaldakuivakala aga kasulik õppetund minule oli viis, mismoodi see veenepoole kala oli kuivatatud, liblikana lahtilõigatud ja noaga kraapsud tehtud lihasse, et kiiremini ära kuivaks. Legend selle venepoole kalaga oli see, et kuigi võimalik oli talvel rännata koerarakenditega soolahankimisvõimaluseni, siiski nii ränk ettevõtmine, et keegi ette ei võtnud seda.

[Mait]

Paar isiklikku kogemust:

1) Väga toitev ja maitsev asi on tammetõrujahu. Näiteks sellest küpsetatud koogikesed on tõesti võrratu maitsega ja meenutavad šokolaadikõpsiseid. Samuti saab sellest väga edukalt putru teha.

2) Hundinuia juur sobib ka hästi söömiseks, maitse poolestki täitsa OK. Lisaks saad enamuse muust taimestki edukalt ära kasutada.

3) Igasugused seened võid kohe ära unustada - toiteväärtus on null ja alati on oht midagi ebameeldivat endale sisse süüa.

4) Reaalselt on korilasena Eestis võimalik talvekuud üle elada ainult kogu aasta varusid kogudes ja talvel kalastusele rõhku pannes. Kui ootamatult talvel korilaseks muutud pead lihadieedile üle minema, sest ainsad paar kättesaadavat asja (kannelsamblik, võilillejuur, männikoorealune mass) on vähese toiteväärtusega ja tihti vajavad energiamahukat ümbertöötlemist söödavaks muutmisel.

[Avo]

Aga ehk keegi seletaks lahti kust kohast on võetud see et seenel pole toite väärtust?
Väidaks vastupidist,läbi aegade on kõikjal kus seened kasvavad, peetud väga lugu ja ikka sisaldavad üht-teist väärtuslikku.Vahet pole kas kuivatatud, soolatud, marineeritud jne.
Loeks kohe mõnuga mingit artiklit kus on kirjas et seen on tühisuste tühisus?Et seal pole mitte midagi.
Ma võin ka eksida, kuigi arvan et ei eksi.

[Mait]

Guugelda ja vaata tulemusi. Või osta mõni toitumisraamat. Üldiselt on minu poolt öeldu kõikide ellujäämisõpetuste põhitõde - väldi seent. Vähe kaloreid, raske seedida, enamike liikidega alati olemas väike oht, et võtad sarnase aga mürgise seene. Isegi meie kodumaal on tuntud seeneteadlane seenemürgitusse surnud. Seeni süüakse muidu maitse pärast. Mõned kasulikkud ained seenes on - natuke mineraale ja vitamiine aga ellujäämise puhul räägime me kalorsusest ehk toiteväärtusest.

[Avo]

Googeldasin enne kui kirjutasin vastuse, igasugu naistekatest mis seal kirjutab, ei lähe nagu arvesse.eesti keelest lugesin päris palju mis siin kirjutas, eriti midagi sellist polnud mis kirjutab et seen on tühjus, lihtsalt silma rõõm.Midagi sellist teaduslikku ja põhjalikku ei leidnud.Inglise keelt ei oska, kui oskaks siis kindlasti leiaks midagi mis väidaks vastupidist.See mis telekas olen vaadanud, on ise asi, see on minu arvamus ja see ei pruugi paljude arvamustega ühtida.
Aga googeldades ei leia ma midagi sellist mis oleks veenev et seen on kasutu.

[Mait]

Näiteks šampinjonid: http://tka.nutridata.ee/tka/showFood.action?food.id=804" onclick="window.open(this.href);return false;

Annab toiteväärtuse ca 22 kCalorit 100 grammi kohta ja vaid 2,1 grammi süsivesikuid ja sama koguse valku. 93% seenest on vesi. See on väga väikese toiteväärtusega toit. Olen kohanud ka viiteid, et seened sisaldavad veel vähem, ehk 10 - 20 kCal 100 grammi kohta.

Toome võrdluseks metspähkli: http://tka.nutridata.ee/tka/showFood.action?food.id=731" onclick="window.open(this.href);return false;

100 grammi sisaldab endas üle 600 kCalori, sealhulgas tublisti rasva ja valku. Vett on ainult 5%. See on hea näide kõrge toiteväärtusega toidust.

[Avo]

kõik on õige mis sa kirjutad ja mis andmed on siin kirjas.Ma ei hakka targutama, aga numbrid ja arvud on reaalsusest erinev, tead sa seda ise samuti.Parem seen kui mitte midagi.Metsapähklitega on asi ju nii et neid on ikka päris raske leida ja kui leiad siis on paljud miski pärast ussitanud.Seent on leida märksa lihtsam kui metsapähleid, niisamuti hundinuiasi, pajukoort, need muidugi õigel ajal.Sina oled palju koolitustel käinud ja palju räägitud ja õpetatud, mina see eest mitte kuskil ja see natuke mida tean ja oskan on ikka sinu teadmiste juures suur null.
Seda seente teemat võib väga pikalt vaielda ja erinevatest kohtadest erinevaid numbreid esile tõsta.
Sinu kord.

[Tarmo]

Ei pannud tähele, et siin oleks räägitud putukatest. Ei kutsu küll sipelgapesi rüüstama, aga karudele, rähnidle, metsigadele, mäkradel, ja paljudele teistele paistavad sipelgavastsed meeldivat.

[Metavo]

Mis te jamate! Minge poodi ja ostke see raamat
http://www.varrak.ee/product/12631/" onclick="window.open(this.href);return false;

[Avo]

Aitähh:) linna lähen ja vaatan kohe raamatupoodi.

[sepaonu]

Sellel raamatulingil kenad lingid ka juures, lugesin läbi tutvustuse ja mingi arvustuse,
Ma faktidele ei toetu, pigem kõhutundele, nagu iga teinegi olen tavalisi marju ja seeni söönud ja ilmselt sööks neid nälja pärast ka, kui paar päeva oleks sunnitud ennast elus hoidma, on tegevust, ilmselt ka leevendust näljale. Sellisesse avantüüri, et prooviks kuu aega seentest elada ma sattuda ei taha. Ilmselt kogu teemapüstitus on hüpoteetiline, erinevaid arvamusi erinevatelt inimestelt, mu meelest on võtmesõna aeg, ehk kui kaua võiks mängida või proovida ja mis tingimustel.Mida pikem aeg, seda raskemaks läheb, kuna loodus pakub oma ande hooajaliselt ja et rohkem ühte andi kasutada, siis peab teda varuma ja säilitama ja ka kaitsma.Linnud nokivad kuivakala puukuuri räästa alt, rotid juurikaid kivikeldritest, ega metsas teistmoodi pole, uudistajaid veel rohkem. Tammetõrusi mingil alal õigel ajal pole vast probleem ämbrite või kottidega korjata, no kuhu need panna.Palju tammetõrusi vaja oleks inimese kohta ja mingi ajaühiku kohta, no näiteks kuuks ajaks, pooled pudrukorrad asendada tõrudega, pooled misiganesjuurikatega, näiteks hundinuiajuur niikaua kuni teda jätkub, millega ma tahan öelda, et niiöelda ümber telgi närides jääb asju ka vähemaks, mingeid tuleb järjest kaugemalt korjamas käia, mis viib ka selleni, et sellist eldoraadot suht raske leida, et kõik siin nimetatud võimalikud loodusannid oleks käeulatuses.
Ilma igasuguse tõestusetta, et on või pole võimalik ellu jääda korilusega on see proovimine muidugi huvitav, kasvõi maitsekogemuse pärast, ajaviide kah.

[Jants]

Elu ja surmaga mängimine, aga teoreetiliselt saaks talve üleelamiseks abi ka sellistelt võtetelt. http://m.ohtuleht.ee/511227/rootslane-s ... unne-jaada" onclick="window.open(this.href);return false;

[mrWilson]

Mis te jamate! Minge poodi ja ostke see raamat
http://www.varrak.ee/product/12631/" onclick="window.open(this.href);return false;

Väga hea. Lisasin listi.

Kui tänapäeva inimene satub äkitselt olukorda mil Selverit ei ole pikemat aega käe-jala juures ning oskustega ei saa laialt kiidelda siis on muidugi paha, paha. Loomi püüda ei oska, taimi ei tunne, ise kasvatada ka ei mõista... Sitt lugu, ma ütlen. No mingit juurikat ehk mõned teravamad pliiatsid siiski oskavad mulda panna (on maal, vanaema juures näinud) aga senikaua nälga kinni ei hoia ju.

Tõenäosus, et sedasi paugust trastilised muutused toimuvad on imeväike. Mingeid varusid siiski õnnestuks hankida (hea või siis kurjaga) enne kui 100% ise tootma hakkad.

Tõenäosus oma elu korraldada nii, et enamus eluks vajaminevast lobist suudab mõni mees ise hankida, kasvatada, luua ja seda kõike täiesti vabatahtlikult on oluliselt suurem. Siis on aega atra seada ning vaadata, et kuidas ja miks. Samas, et tänapäeval luua (pea-aegu nullist) olukord kus lõpptulemusena ei kulu elamiseks ebavajalikku, ülemäärast ressurssi on äraütlemata raske. Oskuste puudumisele lisaks tuleb rinda pista ka pürokraatiaga. Ei ole ju nii, et lähed suvalisse metsa, valid meelepärase maalapi ja hakkad muudkui jahtima, külvama, ehitama... ühasõnaga majandama. Kuskil siberis näiteks on mõeldav, kuid eestis sõidab sinust kohe ametnike armee üle. Turistidest rääkimata. Ka lastekaitse tarmukas kollektiiv ei jäta oma osa sellest mängust, kui juhtub, et peaksid enesele metsmeheks olemise käigus pere soetama. Aga see on juba eriti karm tsenaarium - kui metsast üleüldse (loe mitte kunagi) ei plaani enam välja tulla.

[Jants]

Aga tegelikult kui on mingid lihttoiduained olemas, või võimalus hankida- odrakruubid, riis, sool, siis on võimalik üsna kergelt ja odavalt metsas hakkama saada, vitamiinide ja tähtsamate mineraalainete hankimine loodusest soojemal ajal ei ole ju suur probleem(ka talveks võimalik varuda). Kilo riisi maksab ehk euro, ja selle kotiga saad mitu päeva hakkama.
Igal juhul kuuse alla minek täitsa mõeldav variant, kui näiteks kunagi töötuks jääd ja naise näägutamist ära kuulata ei jõua?

[Siilike]

Seentega on jah nii, et osadel neist on miinus-toiteväärtus. See tähendab seda, et kulutad nende seedimiseks veidi rohkem kaloreid, kui nad ise annavad. Samas on neis mõnevõrra mineraalaineid ja vitamiine.

Kui nüüd natuke fantaseerida ja mõelda, et inimesed oleks sunnitud metsa minema, sest suur postapokalüps hakkaks kätte jõudma, siis ilmselt enne tuleks suur poodide, sh matkavarustuse- ja raamatupoodide rüüstamine ja edasi oleks inimestel ikkagi oluliselt kergem metsas hakkama saada kui kaks kätt taskus. Ja eks tasub mõelda, et inimene on ikka ka kohanemisvõimeline - kui ikka suur häda käes, küll siis hakkab aju tööle, hakkavad käed ja jalad ka tööle.
Usun, et eluohtlikuks muutuksid sellises olukorras igasugused vigastused, haigestumised jms, kui tavapäraseid ravimeid saadavad poleks, aga samas keskkond oleks palju vaenulikum ja varustus napim.

[tripp]

Ellujäämise maailmameister on ikkagi Alain Bombard.
https://en.wikipedia.org/wiki/Alain_Bombard" onclick="window.open(this.href);return false;

Tema raamat - "Vabatahtlik merehädaline" - on eesti keeles täiesti olemas.
https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?23503" onclick="window.open(this.href);return false;
Loetagu.
Üsna hard-core kraam.

[Siilike]

Läheb hopsti lugemislisti küll see Bombard.

[romulus]

Selline raamat nagu http://www.apollo.ee/ellujaamine-loodus ... allas.html" onclick="window.open(this.href);return false;

Räägib pikalt-laialt kuidas meie kliimavöötmes metsas söönuks saada. Üldiselt loomse toidu jätab autor kõrvale, kuna seda on keeruline püüda, kui vahendeid pole (ehk siis päris kriisiolukord) ja keskendub taimsele - samblikud, juurikad jms. Eriti vahvad on raamatu lõpus olevad näited päris elust, kui ebaratsionaalselt võib inimene kriisiolukorras käituda.

Sama raamat on Kaitseliidu teatud üksustel kohustuslik kirjandus.

[Don Romeo]

https://m.mehele.ohtuleht.ee/795372/ell ... leida-voib

Sattusin googeldades peale ja tundus, et siit pole läbi käinud.