Algus Rohukülast (30 juuli)
Ujumismataka alguspäevaks kujunes tõenäoliselt selle suve kõige halvem päev. Suur palavus oli asendunud 10 – 12 kraadise jahedusega, puhus 7 – 12 m/s kirde tuul ja laine kõrgus oli kuni meeter. Kuid minna tuli, sest vaba aeg hakkas otsa saama. Õnneks polnud vesi veel jahtuda jõudnud, kõikudes vahemikus 22 – 23 kraadi ja isegi päike tuli välja.
Algus Rohuküla sadama puidulao tagant näis veel ilus. Maa poolt puhuv tuul lainetust randa ei kandnud, kuid merel olevat möllu oli silmapiiril näha.

Seega, minek merele oli veel idülliline. Selge vesi ja tuul tagant tõukamas.
Kuid seda idülli kauaks ei jätkunud. Niipea kui sain sadama muulide varjust välja hakkas sissejuhatus „ellujäämise” mängus pihta. Ega esiotsa midagi hullu polnud, va. taaskord ujumismatka kõige suurem probleem. Pole näha, kuhu minna. Eemal olev Rukkirahu majakas on küll kaldast palja silmaga püsti seistes hästi näha, kuid vee piirilt, lainetuse vahelt ja läbi uduste ujumise prillide pole seda olemas. Taaskord tuli appi Hiimaale suunduv praam. See just väljus parajal ajal ja siht oli nüüd mõneks ajaks olemas. Järgi praamile. Nojah, Achilleus ja kilpkonna võiduajamine. Kumb meist nüüd kilpkonn oli? Aga reaalsus oli selles, et mõne aja pärast kadus ka praam silmapiirilt. Selleks ajaks olin jõudnud juba kilomeetri rannast eemale ja avamere stiihia täies jõus kohal. Mere olustikust annab hea taju järgnev videolõik: https://youtu.be/A7-DFyeAbt8
Sellise lainetusega kaldast kaugel eemal ujuda oli esimene kogemus. Olen ennast proovile pannud Tallinna lahes veelgi suuremate lainetega aga siis oli päästev rand vaid mõnekümne meetri kaugusel. Tollest kogemusest teadsin, et selliste oludega on võimalik kohaneda. Ohtu elule tegelikult ei ole. Peamine millega tuleb tegeleda on endas segaste hirmude kõrvale tõrjumine ning enda vaimse tervise halvenemist mitte kahtlustada. Tuleb tegutseda ratsionaalset, rahulikult ja keskendunult eesmärgile. Kuniks hetkeni, kui tundsin varustuslaua tõmbe kadumist. Kui ujud basseinis, siis millegi taga tolknemine häiriks palju ja igal võimalusel üritaks sellest vabaneda. Kuid avamerel olles on varustuslaua nööri tõmbel teine tähendus. See on justkui alpinisti kaljul hoidev pingul köis. Selle katkemine võib tähendada langemist kuristikku. Merel tõmbe kadumine kiiret lõppu veel ei põhjusta. Siin on antud rohkem aega. Kuid elu kiiremad ujumise liigutused tuule ja lainete poolt eemalduva varustuslaua suunas tegin arvatavasti küll. Lauale saades oli korraks ema sülle tagasi saamise tunne. Probleemi põhjuseks oli lainete poolt lahti harutatud sõlm vöörihmaga. Tegin parema sõlme ja matk sai jätkuda. Hiljem GPS rada uurides oli kõrvalekladeks vaid mõnikümmend meetrit.
Vahepeal tuli päike taas välja ja Rukkirahu majakas hakkas selgemalt paistma. Merel on nii, et päikese käes tuleb nähtav objekt lähemale, pilves ilmaga kaugeneb ning sombus-udus kaob sootuks ära. Kuna olin vaatamata loodusjõududele liikunud üsna hästi ja aega kippus üle jääma, siis otsustasin otse Rukkirahule ujumise asemel kõrvale põigata ja ära käia ka Kuivarahu madalikel-karidel, mis jäid mul üleeelmisel aastal külastamata. Järgnes matka kõige kergem osa. Laine ja tuul tagant lükkamas otse soovitud eesmärgi poole. Ronisin lauale ja nautisin olukorda. Oli paras aeg veel mugavamaks seadistada Locus Map rakenduse kasutajaliisest. Panin tähele, et liikusin tuule ja lainete mõjul kuni ~1,5 km/h. Mnjah, homme on mul vaja hakata ujuma vastu tuul. Minu keskmine liikumise kiirus merel kõigub ~2 km/h ümber. Kas saangi üldse edasi või suudan tagada vaid koha peal püsimise? Etteruttavalt võib öelda, et mõjuva vastu tuulega ära varustuslauale tule. Pidevalt tuleb ujuda või olla vees, et hoida tuule takistust minimaalsena, sest merel on peamiseks tõukavaks jõuks ikkagi tuul.
Kuivarahu kivisele lapile jõudes oli taas hea ja samas saavutuslik tunne. Üks tipp meres tehtud. Olin meres läbinud enda jaoks rekordilised 4,5 km, millele kulus 2 tundi ja 10 minuti. Paras aeg kontrollida varustuse korrasolekut ja võtta üks väike eine. Söömine sellistes üksildastes paikades on taaskord elamus mille eripära on pärsi keeruline sõnades edasi anda. Selle tajumiseks tuleb ise ujudes sinna kohale jõuda. Mõned pildid.
Vaade Kuivarahult Vormsi ehk põhja poole:

Vaade lõunasse. Taustal paistavad Tauksi ja Liialaid, kust üleeelmine aasta siia poole tulin:

Peale einet liikusin mööda madalat merd Kuivarahu põhjatippu, mis oli merest väljas vaid tänu madalale vee seisule.

Nagu näha, laine on olemas. Videolõigust on näha ka lainetuse dünaamikat. https://youtu.be/LQwN7Cn4MMU
Kuivarahu põhjatipust läks meri järsult sügavaks. Lestad taas jalga ja labad kätte ning juba üsna hästi paistava Rukkirahu poole ujuma. Sinna oli vaid veidi üle 1 km. Seekordasel matkal kasutasin lisaks lestadele ka käte labasid. Need on tõhusad. Soovitan. Tänu neile suutsingi üsna karuse merega paremini hakkama saada.
Ujumise teine etapp sai oluliselt lühem, ~1,2 km, mille läbimiseks kulus vaid pool tundi. Kuigi lainetus oli eelnevaga enamvähem sama, siis selgelt paistev siht silmi ees ja olukorraga täielik kohanemine tagas matka kiireima ujumise lõigu.
Esimese päeva ujumine:

Kui 2 aastat tagasi Rukkirahule jõudes tundus see väike saar justkui Eedeni aed keset möllavat kaost, siis nüüd oli hea tunne kuivale maale jõudmisest küll olemas aga üldine emotsioon oli palju vaoshoitum. Pigem üritasin kohe leida sobivat kohta telkimiseks. Esimene valik oli telkida eelneva korraga samas kohas. Paraku olid mingid jõud muutunud selle koha ebameeldivalt ebatasaseks. Justkui sead oleksid sonkimas käinud. Loodetavasti polnud tegemist inimtekkelise songermaaga. Arvatavasti merejää oli siin rüsanud.
Sobiva koha leidsin veidi põhja poole. Kuna puhus pidevalt üsna vali tuul, siis valisin telkimisplatsiks kõrgete heinte vahel oleva paraja suurusega lohu. Lohku tavaliselt telki ei panda. Olen korra juba tunda saanud, mis tähendab lohus ööbimine koos öise suure vihmaga.
Edasi järgnes tavapärane matkaõhtune tegevus, asjade lahti pakkimine, telgi püstitamine, õhtusöök ja kerge puhkus. Õnneks veel aega oli ja päike paistis. Tegin saarele tiiru peale.
Mõned pildid sellest.

Saarel majaka järel tähtsuselt teise meremärgina toimiv põõsas. Tema olukord on muutunud kiduramaks. Kuna majakas on valge aga põõsas paistab merelt tume, siis oli hetki kus ma pilvede taustal majakat ei näinudki aga põõsa tumedat kühmu tabasin horisondilt ära küll.

Ilus vaade lääne poolt rahu sisesele väiksemale järvekesele. Vett on võrreldes eelmise korraga vähem.

Vaade rahu lõuna kalda poolt suuremale järvekesele. Sellest väljunud oja, millest eelmisel korral vaimustusse sattusin, oli ära kuivanud.

Kellegi korjus. Tundus hülge oma olema. Eks saarel elav rebane sai siit jupp aega söönuks. Rebast nägin seekord mitu korda. Paistis teine kõhnemaks jäänud olema. Oma varudest jätsin talle külakostiks 2 lõiku sinki maha. Loodetavasti leidis üles.

Tagasi telgi juures. Nagu näha telgi paindest, tuul puhub kõvasti.
Päikese loojang oli taaskord ilus. Väga romantiline. Kahju, et polnud võimalik neid vaateid kohapeal kellegi teisega jagada.
Kuid iga päev saab kord otsa ja pimedus saabub. Vaatamata kasinale varustusele, ujumismatkale midagi üleliigset kaasa ei kipu võtma, oli magamine hea. Puhkasin hästi välja.
järgneb...