Ujumismatk Rohukülast Svibysse (2019 suvi)

[AndrusKolmas]

Milleks minna ujudes Vormsile maratoni jooksma? Vastus sellele küsimusele oli seekord Sviby sadama kõrval oleva eineplatsi pinkidel. Seal kogetud head tunnet sõnadesse hästi panna ei saagi. Selle tajumiseks tuleb enne vastav mere- ja teekond läbi teha. Kuid tunne oli mõnus. Tahaks veel, veel ja veel.

Algus Rohukülast (30 juuli)

Ujumismataka alguspäevaks kujunes tõenäoliselt selle suve kõige halvem päev. Suur palavus oli asendunud 10 – 12 kraadise jahedusega, puhus 7 – 12 m/s kirde tuul ja laine kõrgus oli kuni meeter. Kuid minna tuli, sest vaba aeg hakkas otsa saama. Õnneks polnud vesi veel jahtuda jõudnud, kõikudes vahemikus 22 – 23 kraadi ja isegi päike tuli välja.

Algus Rohuküla sadama puidulao tagant näis veel ilus. Maa poolt puhuv tuul lainetust randa ei kandnud, kuid merel olevat möllu oli silmapiiril näha.


Seega, minek merele oli veel idülliline. Selge vesi ja tuul tagant tõukamas.
Kuid seda idülli kauaks ei jätkunud. Niipea kui sain sadama muulide varjust välja hakkas sissejuhatus „ellujäämise” mängus pihta. Ega esiotsa midagi hullu polnud, va. taaskord ujumismatka kõige suurem probleem. Pole näha, kuhu minna. Eemal olev Rukkirahu majakas on küll kaldast palja silmaga püsti seistes hästi näha, kuid vee piirilt, lainetuse vahelt ja läbi uduste ujumise prillide pole seda olemas. Taaskord tuli appi Hiimaale suunduv praam. See just väljus parajal ajal ja siht oli nüüd mõneks ajaks olemas. Järgi praamile. Nojah, Achilleus ja kilpkonna võiduajamine. Kumb meist nüüd kilpkonn oli? Aga reaalsus oli selles, et mõne aja pärast kadus ka praam silmapiirilt. Selleks ajaks olin jõudnud juba kilomeetri rannast eemale ja avamere stiihia täies jõus kohal. Mere olustikust annab hea taju järgnev videolõik: https://youtu.be/A7-DFyeAbt8

Sellise lainetusega kaldast kaugel eemal ujuda oli esimene kogemus. Olen ennast proovile pannud Tallinna lahes veelgi suuremate lainetega aga siis oli päästev rand vaid mõnekümne meetri kaugusel. Tollest kogemusest teadsin, et selliste oludega on võimalik kohaneda. Ohtu elule tegelikult ei ole. Peamine millega tuleb tegeleda on endas segaste hirmude kõrvale tõrjumine ning enda vaimse tervise halvenemist mitte kahtlustada. Tuleb tegutseda ratsionaalset, rahulikult ja keskendunult eesmärgile. Kuniks hetkeni, kui tundsin varustuslaua tõmbe kadumist. Kui ujud basseinis, siis millegi taga tolknemine häiriks palju ja igal võimalusel üritaks sellest vabaneda. Kuid avamerel olles on varustuslaua nööri tõmbel teine tähendus. See on justkui alpinisti kaljul hoidev pingul köis. Selle katkemine võib tähendada langemist kuristikku. Merel tõmbe kadumine kiiret lõppu veel ei põhjusta. Siin on antud rohkem aega. Kuid elu kiiremad ujumise liigutused tuule ja lainete poolt eemalduva varustuslaua suunas tegin arvatavasti küll. Lauale saades oli korraks ema sülle tagasi saamise tunne. Probleemi põhjuseks oli lainete poolt lahti harutatud sõlm vöörihmaga. Tegin parema sõlme ja matk sai jätkuda. Hiljem GPS rada uurides oli kõrvalekladeks vaid mõnikümmend meetrit.

Vahepeal tuli päike taas välja ja Rukkirahu majakas hakkas selgemalt paistma. Merel on nii, et päikese käes tuleb nähtav objekt lähemale, pilves ilmaga kaugeneb ning sombus-udus kaob sootuks ära. Kuna olin vaatamata loodusjõududele liikunud üsna hästi ja aega kippus üle jääma, siis otsustasin otse Rukkirahule ujumise asemel kõrvale põigata ja ära käia ka Kuivarahu madalikel-karidel, mis jäid mul üleeelmisel aastal külastamata. Järgnes matka kõige kergem osa. Laine ja tuul tagant lükkamas otse soovitud eesmärgi poole. Ronisin lauale ja nautisin olukorda. Oli paras aeg veel mugavamaks seadistada Locus Map rakenduse kasutajaliisest. Panin tähele, et liikusin tuule ja lainete mõjul kuni ~1,5 km/h. Mnjah, homme on mul vaja hakata ujuma vastu tuul. Minu keskmine liikumise kiirus merel kõigub ~2 km/h ümber. Kas saangi üldse edasi või suudan tagada vaid koha peal püsimise? Etteruttavalt võib öelda, et mõjuva vastu tuulega ära varustuslauale tule. Pidevalt tuleb ujuda või olla vees, et hoida tuule takistust minimaalsena, sest merel on peamiseks tõukavaks jõuks ikkagi tuul.

Kuivarahu kivisele lapile jõudes oli taas hea ja samas saavutuslik tunne. Üks tipp meres tehtud. Olin meres läbinud enda jaoks rekordilised 4,5 km, millele kulus 2 tundi ja 10 minuti. Paras aeg kontrollida varustuse korrasolekut ja võtta üks väike eine. Söömine sellistes üksildastes paikades on taaskord elamus mille eripära on pärsi keeruline sõnades edasi anda. Selle tajumiseks tuleb ise ujudes sinna kohale jõuda. Mõned pildid.

Vaade Kuivarahult Vormsi ehk põhja poole:


Vaade lõunasse. Taustal paistavad Tauksi ja Liialaid, kust üleeelmine aasta siia poole tulin:


Peale einet liikusin mööda madalat merd Kuivarahu põhjatippu, mis oli merest väljas vaid tänu madalale vee seisule.


Nagu näha, laine on olemas. Videolõigust on näha ka lainetuse dünaamikat. https://youtu.be/LQwN7Cn4MMU

Kuivarahu põhjatipust läks meri järsult sügavaks. Lestad taas jalga ja labad kätte ning juba üsna hästi paistava Rukkirahu poole ujuma. Sinna oli vaid veidi üle 1 km. Seekordasel matkal kasutasin lisaks lestadele ka käte labasid. Need on tõhusad. Soovitan. Tänu neile suutsingi üsna karuse merega paremini hakkama saada.

Ujumise teine etapp sai oluliselt lühem, ~1,2 km, mille läbimiseks kulus vaid pool tundi. Kuigi lainetus oli eelnevaga enamvähem sama, siis selgelt paistev siht silmi ees ja olukorraga täielik kohanemine tagas matka kiireima ujumise lõigu.

Esimese päeva ujumine:



Kui 2 aastat tagasi Rukkirahule jõudes tundus see väike saar justkui Eedeni aed keset möllavat kaost, siis nüüd oli hea tunne kuivale maale jõudmisest küll olemas aga üldine emotsioon oli palju vaoshoitum. Pigem üritasin kohe leida sobivat kohta telkimiseks. Esimene valik oli telkida eelneva korraga samas kohas. Paraku olid mingid jõud muutunud selle koha ebameeldivalt ebatasaseks. Justkui sead oleksid sonkimas käinud. Loodetavasti polnud tegemist inimtekkelise songermaaga. Arvatavasti merejää oli siin rüsanud.

Sobiva koha leidsin veidi põhja poole. Kuna puhus pidevalt üsna vali tuul, siis valisin telkimisplatsiks kõrgete heinte vahel oleva paraja suurusega lohu. Lohku tavaliselt telki ei panda. Olen korra juba tunda saanud, mis tähendab lohus ööbimine koos öise suure vihmaga.
Edasi järgnes tavapärane matkaõhtune tegevus, asjade lahti pakkimine, telgi püstitamine, õhtusöök ja kerge puhkus. Õnneks veel aega oli ja päike paistis. Tegin saarele tiiru peale.

Mõned pildid sellest.



Saarel majaka järel tähtsuselt teise meremärgina toimiv põõsas. Tema olukord on muutunud kiduramaks. Kuna majakas on valge aga põõsas paistab merelt tume, siis oli hetki kus ma pilvede taustal majakat ei näinudki aga põõsa tumedat kühmu tabasin horisondilt ära küll.



Ilus vaade lääne poolt rahu sisesele väiksemale järvekesele. Vett on võrreldes eelmise korraga vähem.



Vaade rahu lõuna kalda poolt suuremale järvekesele. Sellest väljunud oja, millest eelmisel korral vaimustusse sattusin, oli ära kuivanud.



Kellegi korjus. Tundus hülge oma olema. Eks saarel elav rebane sai siit jupp aega söönuks. Rebast nägin seekord mitu korda. Paistis teine kõhnemaks jäänud olema. Oma varudest jätsin talle külakostiks 2 lõiku sinki maha. Loodetavasti leidis üles.



Tagasi telgi juures. Nagu näha telgi paindest, tuul puhub kõvasti.

Päikese loojang oli taaskord ilus. Väga romantiline. Kahju, et polnud võimalik neid vaateid kohapeal kellegi teisega jagada.

Kuid iga päev saab kord otsa ja pimedus saabub. Vaatamata kasinale varustusele, ujumismatkale midagi üleliigset kaasa ei kipu võtma, oli magamine hea. Puhkasin hästi välja.

järgneb...

[AndrusKolmas]

Teine päev (31. juuli)

Järgmine päev äratas mind endiselt lõõskava tuule ja algava vihmaga. Uurisin pingsalt ilmaennustusi. Mnjah, enne kella 12 pole mõtet liikuma hakata. Liialt tuuline. Telgist pead välja pistes ei tekkinud küll tunnet, et ma tahaks sinna mäslevatesse lainetesse hullama minna. Vahepeal vihm tugevnes. Egas midagi, puhkan edasi. Järgmine alarm aga tuli alt poolt. Telki ei tasu ikka lohku panna. Magamismatt ja magamiskott alt puha märjad. Lisaks tilkus ka katus läbi, sest tuul surus väliskihti vastu sisekihti ja sellest kontaktist kippus päevi näinud, suurusjärk 100 ööbimist läbi teinud telk, vett läbi andma. Tuli märgumisest päästa mida veel päästa annab. Õnneks polnud tegemist uputusega. Pigem imbumisega ja pool telki oli veel kuiv. Aeg pikutamiseks oli selleks korraks lõplikult läbi. Hommikusöök ja asusin asju võimaluste piires kuivatama, veekindlatesse kottidesse pakkima ning kalipsot selga tõmbama. Niipea kui sadu järgi andis, telgist välja ja edasi tavapärased märja lahkumise tegevused minekuks veelgi märjemasse keskkonda.

Koht kuhu varustuslaua asetasin oli veel idülliline. Saare põhjakaar katses lainete eest.



Niipea kui kaitsva kaare tagant välja sain algas „ellujäämismängu” teine vaatus. Ainuke hea asi oli see, et Vormsi rannik tumeda triibuna horisondil paistis. Ülejäänud jõud, tuul, lainetus, temperatuur ja isegi Hiiumaa praam, mis oli ristumas minu kavandatava trajektooriga, töötasid vastu. Praamiga oli olukord kõige kergem. Tuli vaid selle möödumine kivil istudes ära oodata. Peale praami möödumist ei jäänud järele rohkem vabandusi mitte minekuks. Vastu lainet ja vastu tuult. Vormsi ranniku lähim punkt rohkem kui 6 km kaugusel aga sihtpunkt, Sviby sadam, ligi 8 km kaugusel. Peamine küsimus, kui kiiresti liigun? Teadmata ka sellele küsimusele vastust, otsustasin ikkagi minna, sest olulist alternatiivi polnud. Järgmisel päeval toimub Vormsi esimene jooksu maraton ja kuna see oli minu välja käidud idee, siis oli vaja tingimata stardiks kohal olla.

Kõige rohkem olin närvis Rukki kanali laevatee ületamisega. Eelmisel päeval peale praame nägin vähe veesõidukeid. Nende hulk oli loetletav ühe käe sõrmedel ja kõikide asukoht jäi nii palju kaugemale, et vaevalt oli nende pardalt minu tegemised avastatavad. Kuid ikkagi sõitis eile üks kiirema käiguga kaater mööda Rukki kanalit Hiiumaa poole. Rukki kanalist üle ujumine, kiiremalt läbi saamise tungis, näitas kätte, et ka selliste lainetega on võimalik ujumismatka jätkata. Midagi hullu polegi. Kõik on vaid mõtlemise ja mõningal määral lihaste jõu ja üldise vastupidavuse küsimus. Õnneks on mul viimasega olukord hästi. Kui ka mõtlesmise sain paika, siis muutus olukord ehk sellise luksusliku SPA sarnaseks, kus basseinis ligunevate turistide lõbustamiseks tehakse kunstliku lainetust. Kujutasin ette, et olen sattunud ühte väga suurde SPA-sse, minu meeleheaks tehakse laintust ja lihtsalt ligunemise-logelemise asemel on mõttekas ennast kindlas suunas edasi liigutada. Selline positiivne mõtlemine viis mind edasi umbes 1 km eemal asuva veealuse kari suunas. Olin selle varem Maa-ameti ortofotodelt välja otsinud. Väga lootsin leida sealt mõnda veest välja ulatuvat kivi, sest piltidelt paistsin need olemas olema. Kuid tegelikkuses ühtegi kivi näha ei olnud vaatamata 0 tasemega vee seisule. Millise mõõna ajal küll Maa-amet merealsid pildistab? Aga põlvini vesi keset ulgumerd on vastupidiselt laevnikele ujumismatkaja jaoks vaid õnnistus. Pole karta kellegi otsa sõitu ning on võimalus tagasi triivimata seisma jääda, juua, süüa ja hinge tõmmata. Ühtegi pilti teha ei saanud. Seikluskaamera aku oli jälle tühi. Aku vahetamine või täiesti tavalise nutifoni välja võtmine ei tulnud kahjuks kõne allagi. Liialt palju kõigutas ja vee pritsmeid lendas.

Videolõik ujumisest Vormis poole: https://youtu.be/1TcwT6o5K8Y. Video lõpuks on laine kaamera lääbakile põrutanud.

Peale puhkust lootsin, et saan mõned sajad meetrid jätkata meres sumades, võtsin isegi lestad jalast, kuid õige pea olin taas sügavas vees ja jätkata oli võimalik vaid ujudes. Järgmine eesmärk oli jõuda Leetselja rahule, kus tõotas olla veidi kuiva maad. Selleni oli ujuda ~2 km. Vahepeal tuli päike välja ja Vormis hakkas paremini paistma. Tuleb tunnistada, et maismaal olevate meremärkide projekteerijad, nende valmistajad ja paigaldaja on teinud head tööd. Esimese asjana Vormsilt hakkaski minu jaoks läbi pooleldi hägusate ujumisprillide inimtekkelistest objektidest paistama sadama kõrval olev kahe vertikaalse triibuga meremärk. Selle poole ujudes oli kindlam tunne, et liigun õiges suunas. Päike on hea küll aga mitte iga asja jaoks. Minu nutikas, mis asus veekindlas läbipaistvas kotis, kus jooksis Locus Map tarkvara raja salvestamiseks ja sihtpunktide seadmiseks, oli näoga otse päikese poole. Mis juhtub tumeda sajaga suletud läbipaistvas kotis? Läheb liiga kuumaks ja lõpetab tegevuse. Seega poolel teel Leetselja rahu poole olin ilma minimaalse toetava navigatsioonita ja ka võimalusest vajaduse korral abi kutsuda. Taaskord tõdesin, ekstreemsemate elamuste saamiseks, mis on üks osa inimeseks olemisest, pole vaja minna kuhugi kaugele, mille käigus panna põlema määramatu hulk fossiilset kütust lükates ökosüsteemi veelgi rohkem globaalse katastroofi suunas, vaid piisab kui tulla lihtsalt mitmeks päevaks Väinamerele ujuma.

Nutika töö lõpp küll kurvastas, kuid olin kaardi jätnud hästi meelde ja nähtavus oli hea. Ujusin mälu järgi edasi lootuses merest Leetselja rahu ikkagi üles leida. Ja ei pidanud pettuma. Ühel hetkel hakkas kollaks triip merest paistma, st. vähemalt 500 m veel aga tundus juba peaaegu kiviga visata. Lisaks sellele hakkas meri minema üsna madalaks. Leidsin veel kohti kus jalad põhja ulatusid. Leetselja rahule jõudes oli tunne taas ülev. Matka kõige raskem lõik on tehtud. Iga kivi ja need väheldased rohututid aga isegi muda ja kajakate väljaheited tundusid olema siin armsad. Oleks siia tulnud mootori jõul, poleks see maalapike mind kindlasti sellise sooja tundega vastu võtnud.

Taas aeg puhata ja keha kinnitada. Samuti võimalus nutikas jahutada ja uuesti tööle saada.
Alates Rukkirahust olin ujunud ~3 km ja selleks kulus aega veidi üle 2 tunni. Polegi nii paha arvestades olusid.

Leetselja rahult vaade lõuna suunas. Paistab Rukkirahu.


Leetselja rahult vaade Vormsi poole.



Kuigi Vormis ranniku lähima punktini ehk Rumpo neeme tippu oli ligi 3 km, siis see tundus olema juba peaaegu siin samas. Meri oli oluliselt rahunenud, päike säras ja ujudes mere põhi paistis peaaegu kogu sellel lõigul. Vaid vahepeal läks sügavamaks ja kadus nähtavusest. Vormsi ümbruse meri on minu kogemuse järgi üks puhtamaid. Kui Rohuküla kandi vesi on niivõrd sogane, et isegi oma labakätt pole võimalik näha, siis Vormsi ümbruses pole probleemi ka 2 m sügavusele selgelt näha. Algas ujumismatka kõige ilusam ja vaatamisväärseim lõik. Ujuda tuli aga ikka pidevalt, sest ka nõrgenenud vastu tuul oli tuul, mis sind lõdvaks lastes tagasi viima hakkas.

Alles Rumpo neeme tipus olevale pikale säärele nimega Korset jalad maha pannes oli lõpuni selge. Olen olnud Neptuni soosingus ja vaatamata sekeldustele olen jõudnud ihaldatud randa. Oli aeg teha veidi pikem paus, ennast tankida ja vahetada seikluskaamera tühjenenud aku ning tegeleda veepealse ja veealuse jäädvustamisega. Kahjuks olen endiselt käpard veealuste piltide tegemisel. Vaatamata väga paljudele klõpsudele, midagi ilusat pildile ei saanud. Panin siia vaatamiseks vaid mõned pildid.

Vaade Korset säärelt tagasi. Hästi vaadates paistab ka Hiiumaa praam.


Vaade koos rahuloleva muigega Vormis poole.


Rumpo veealune taimestik oli iseärasi ilus. Tegin palju pilte aga vaatamisväärsed on ehk vaid need kaks pilti. Millimallikaid ujus selles kandis tõesti palju.




Rumpo ninalt järgmise sihtkohani ehk Skoggrunne laiule läksin aga sumades. Meri oli kogu selle 1 km ulatuses kas põlvini või sügavamas kohas puusani. Nii madalas vees pole mõtet ujuda. Tekkis ka huvi, et mida võiks rootsikeelne kohanimi Skoggrunne tähendada? Kõiketeda Google annab tõlkeks metsavaldaja. Vormsi saar oli kunagi rootslaste poolt üleasutatud. Kõik metsad pea maha raiutud. Võib-olla oli see väheldane maalapp ainuke koht, kus veel puutumata metsa oli säilinud. Samas, vähe usutav. Laiuke on selleks liiga väike, vaid 100 m pikk ja kuni 25 m lai. Ehk kasvas sellel mõni tihedam põõsasalu ja juba seegi tundus kiilaka saare kõrval metsane. Paradoksaalsel kombel on Nõukogude võim teinud Vormis saare ökosüsteemile head. Saarel kasvab palju metsa, mis on jätkusuutliku elu alus.

Mõned pildid Skoggrunnest:







Viimase lõigu läbimiseks, milleks oli täpselt 1 km, oli kiusatus varustuslauale istuda ja aer haarata. Ilm oli ilus, vaated kenad ja väsimus oli lihastes. Kuid see oleks rikkunud stiilipuhtust. Polnud siiani vaja aeru puutuda. Olin enamuse merd ujunud, madalates kohtades sumanud ja vaid ühe lõigu lasknud tuulel triivida ja nüüd aerutan. Ei, see ei sobi. Sadamasse jõudes hakka nüüd rääkima, et tegelikult ma kogu mereala kuni selle laiukeseni ujusin. „Usun sind jah”, võib-olla tulid SUP lauaga hoopis siitsamast laenutusest välja ja nüüd patrad siin mingit muinasjuttu kangelaslikust ujumisest.

Enne sadamasse jõudmist tegin ujudes põike veel ühe paadis oleva kaluri juurde. Küsisin telkimise võimaluste kohta. Minu üllatuseks suunas ta mind sadamast hoopis kaugemale eemale. Esiotsa hakkasin minema, kuid väsimus ja sadama siinsamas olemine pani ümber mõtlema. Mingi murulapike peaks ikkagi seal telkimiseks leiduma. Ujusingi jahtide muulidest mööda ja parkisin varustuslaua kõrval olevatesse kõrkjatesse.

Vaade kõrkjatest sadamale.


Läksin maad kuulama. Ja oh õnne, kohe sadama lähedal oligi telkimise võimalus koos müügikioski ja eine võtmise lauakestega olemas.

Teise päeva ujumine.

Sirge joon enne Leetselja rahu pole ideaalne ujumine vaid puuduv osa rajast.


Olles telgi üles pannud, kuivad riided selga, sooja söögi valmis saanud ja võtnud müügikohast ühe jaheda alkovaba õlu tundsin taas, mis on õnn. Õnneks pole vaja kalleid asju, kulukaid reise või teab mis sorti meeleahutust. Õnneks on vaja füüsilist pingtust ja sellele järgnevat õdusat puhkust.




Aga järgmine päev algab siit samast teada olevalt Vormis esimene jooksumaraton, mille sünni idee tekkis minus kui vaatasin Rein Pärna, kes on läbinud üle 500 maratoni, sika-sakalist jooksu teekonda väiksel Aegna saarel. Justnagu piiratud alast väljapääsu otsiva putuka lend. Aga Vormsi oma 8 kujulise asfaltist põhiteedega annab enam vähem maratoni teepikkuse välja. Rein võttis minu ideest kinni ning mõõtis kaartide põhjal välja täpselt maratoni traasi alustamise ja lõpetamisega sadamast. Ta pani kuulutse välja ja kokku sai meid üheksa. Kuid see on juba teine lugu.

Seega, nagu mul ujumismatkal kombeks on, maalapike kuhu jõuan on vaja tingimata risti-põiki läbi uurida. Nüüd jõudsin Vormisel. Saar oluliselt suurem. Sellest ülevaate saamiseks vähemaga kui maratoni läbimisega hakkama ei saa. See on ka vist põhjus, miks pole tahtmist hakata näiteks mandrilt ujuma Hiiumaale või veel hullem, Saaremaale

...lõpp

[Kivisisalik]

Väga äge ja crazy! Olen ise vägamega veeloom, aga sellistesse hullustesse ei tikuks. Lihtsalt arg, mis muud. Aga Sinu seiklused on toredad ja tänuväärne et jagada viitsid!

[AndrusKolmas]

Kui võimekus basseinis paar kilomeetrit järjest ära ujuda, siis avamerel ujumine on peamiselt mõtlemise küsimus. Ei tohi lasta endasse mingeid hirme või väljamõeldisi. Avamere ujumise karjääri alguses tekkisid ka mulle igasugused väärakad fantaasiad, mis häirisid suurel määral. Kuid viimasel matkal, kus oli tõesti mõningast väljakutset lainete ja tuulega, suutsin segavad mõtted kõrvale tõrjuda. Muidugi mõista peab olema ka plaan B. Meri on ikkagi vaenulik või vähemalt inimesele sobimatu keskkond ning kuhugi saarele välja jõudmine on mõnes mõttes Kuule maandumise tunne. Eesti keeles ongi selle kohta väga tabav sõna "randumine", mis iseloomustab tõesti hästi seda tunnet kui kõikuvast keskkonnast taas välja saad.

[AndrusKolmas]

Loodetavasti toimub 2020 aasta augusti alguses Vormsi teine jooksumaraton. Kavatsus sinna minna Rohukülast ujudes. Postitan siia ühe võimaliku ujumise trassi. Kokku ~12 km. Sõltuvalt ilmast, selleks ajaks välja kujunevast meeleolust ja osalejate arvust võib selle läbida ühe päevaga aga võiks kaaluda ka ööbimist näiteks Hobulaiul. Ööbimise korral oleks tegu rohkem matkalise üritusega. Rohukülla tagasi tulekut võib ujudes teha aga alati on olemas ka Vormsi praam.

[tarvole]

Väga äge! Selle pakutud ujumistrassi üle peaks kohe mõtlema. Mere ees muidugi on suuremat sorti aukartus ... aga nagu sa ütled - eks palju on kinni kõrvade vahel. Edu!